18.Vihma sajab
Vihma sajab. Juba on hilja.
Tuledes kajab öine Pariis.
Ma viskan mündiga kulli ja kirja,
helistan sulle, et on majanduskriis.
Udusse mähkund on Champs-Elysee,
hämardub kähku tühi lokaal.
Seinanishis on õpetaja portree,
sõrmede vahel on tühi pokaal.
Vihma sajab. On avenüül öö.
Sammudest kajab öine Pariis.
Näole punakaid varje heidab liköör,
heliseb vaikselt see kulunud viis.
Trepil siis peatub üks tundmatu mees,
mantlil on teatud beeþikas toon.
Seinanishis on õpetaja portree,
seisab ja naeratab： 'Pierre J. Proudhon.'
Vihma sajab. Juba on hilja.
Sammudest kajab tühi lokaal.
Ma viskan mündiga kulli ja kirja,
sõrmede vahel on tühi pokaal.
| 
